Et kõik ausalt ära rääkida peab alustama sellest, mis on kaasaegne kunst.
Üks võimalus on vaadata interneti poole ja trükkida sisse sõnaühend conteporary art, ning sealt tasub kindlasti linke mööda vaadata edasi (või tagasi) ka postmodernse kunsti ja modernse kunsti juurde.
Teine võimalus on tsiteerida Marek Tamme artiklit Postimehes (14.01.2013) (soovitan lugeda!):
1) Kaasaegset kunsti iseloomustab uute meediumite aktiivne kaasamine – foto, video, arvuti, installatsioon, performance jt.
2) Kaasaegset kunsti iseloomustab transgressiivsus – aineliste, ideeliste, esteetiliste, eetiliste jne piiride ületamissoov.
3) Kaasaegset kunsti iseloomustab kohandav esteetika – eelnenud kunstiteoste ulatuslik tsiteerimine ja mugandamine, viited ja vihjed varasemale loomele.
4) Kaasaegset kunsti iseloomustab sotsiaalsus ja poliitilisus – orienteeritus ühiskondlikele valupunktidele, soov tekitada diskussiooni, tuua esile erinevate vaatenurkade võimalikkus.
Lisan veel kaasaegse kunsti hindamiskriteeriumid Marek Tamme artiklist:
“1. Sidusus: heas kaasaegses kunstiteoses valitseb vastavus kunstniku nägemuse, kavatsuse, käekirja ja teostuse vahel.
2. Sisukus: hea kaasaegne kunstiteos tõstatab olulisi küsimusi, suudab luua külluslikke tähendusruume, rikastada senist mõistmist ja taju.
3. Uudsus: hea kaasaegne kunstiteos esitab originaalseid sisulisi ja vormilisi lahendusi, isegi kui need on kombineeritud vanast ainesest, suudab üllatada, pakkuda uusi vaatenurki.
4. Aktuaalsus: hea kaasaegne kunstiteos suhtleb aktiivselt oma kaasajaga, tegeleb akuutsete teemadega, ei pelga olmet ega päevakajalisust.
Ma ei taha väita, et see nimekiri pretendeerib ammendavusele, ent vähemalt võiks ta luua aluse, mille pinnalt arutleda konkreetse kaasaegse kunstiteose väärtuse üle, vältides sealjuures takerdumist klassikalise või modernistliku kunstirežiimi tõekspidamistesse, nagu ka apelleerimist kunstimaailmas dominantsele seisukohale.”
…
“Kuid ennekõike on kaasaegse kunsti ja publiku suhted kinni hariduses, nii laiemalt visuaalse kirjaoskuse levikus kui ka kitsamalt kaasaegse kunsti õpetamises.”
…
“Ma ei usu sealjuures, et kaasaegse kunstiga oleks võimalik püsiv kontakt luua üksnes avatud meelte ja puhta lehena näitustel käies, nagu näib uskuvat Anders Härm (PM 31.10.12). Pigem jagan Juri Lotmani vana õpetust, et kultuurikeeli tuleb õppida sama hoolega nagu võõrkeeli[xi], kusjuures kaasaegse kunsti keel ei ole kindlasti kõige lihtsamate killast. Aga selle õppimine tasub vaeva!”
Kaasaegset kunsti puudutavate arutelude kohta võid lugeda veel Marek Tamm: Kaasaegse kunsti paradoksid (Postimees, 23.09.2012); Margit Sutrop: Mis on kunst? Institutsionaalse esteetika kimbatus. Akadeemia, 8. 1998 (Akadeemiad on leitavad internetist) jm.
Vt. õpikust (J. Kangilaski “Kunstikultuuri ajalugu. Postimpressionismist uue meediani) ptk. 27 lk 182. Antivormiline kunst, maakunst, kontseptualism, kehakunst.
Nüüd liigun edasi ühe kaasaegse kunsti liigi juurde, mida inglise keeleruumis võib nimetada environmental art, land art, ecological art, etc.
Maakunst – (Robert Smithsoni termin (vt Spiraalne muul, kruus, soolakristallid, 1970) teos, mis on tehtud looduses, looduslikest materjalidest – muld, kivid, oksad, lehed, vesi jne. Asuvad sageli tsivilisatsioonist eraldatud paikades, laiemale publikule nähtavad videote või fotode abil.
Tekkis (uuesti, sest vanimad kunstiteosed, mis maailmas eksisteerivad, on samuti nö maakunsti taiesed – Altamira koopamaalid, Ubirri kaljujoonistused, Lascaux koopamaalid, Nazca jooned, ) 1960-ndatel Ameerikas protestina kunsti kommertsialiseerumise vastu. Maakunsti teosed hülgasid muuseumid ja galeriid kui kunsti esitamise paigad ja liikusid loodusesse, kus loodi monumentaalseid teoseid, mis olid väljaspool institutsionaliseeritud kunstimaailma haardeulatust. Teosed olid looduses, tehtud loodusest, sageli inspireeritud minimalismist ja kontseptualismist, aga ka De Stijl´ist, kubismist, Joseph Beuysi töödest jm.
Sageli oli tegemist nö kohaspetsiifiliste keskkondlike skulptuuridega.
vt nt Walter de Maria, The Lightning Field (Äikeseväli), 1977.
Christo ja Jeanne-Claude sissepakitud objektid (nende koduleht).
Tutvu ka Hamish Fulton, Ansel Adams (fotograaf) töödega.
Lisaks kunstisisestele põhjustele on maakunsti (uuesti)tekke üheks põhjuseks kasvav ökoloogiline teadlikkus ja mure meie looduskeskkonna pärast.
Nüüd on põhjust rääkida (loodus)keskkonnakunstist, mis on edasi arenenud maakunstist kui lihtsalt huvitavast fenomenist rohkem sotsiaalse ja poliitilise suunitlusega teostele. Peatähelepanu on suunatud just inimese ja looduse suhetele, looduskeskkonna haavatavusele, üleekspluateerimisele, inimese ja looduse võõrandumisest tekkivatele probleemidele.
Mis need probleemid võiks olla ja kas olete ise neid kogenud, nende üle mõelnud?
Mõned Eesti kunstnikud, kes on tegelenud maakunstiga:
Kuula Peeter Laurits. Postmodernne maakunst