Keiu Kuresaar

Kui keskkonnakunsti teosed (installatsioonid, skulptuurid) on paigutatud keskkonda ja loodud naturaalsetest materjalidest (kivid, muld, liiv, oksad, vesi jne), siis ökoloogilise kunsti (eco art, ecological art) käimapanevaks jõuks on inimese ja looduskeskkonna sisemise seotuse tunnetamine, teadmine, et looduses on kõik kõigega seotud ja pidevas ringluses ning et looduses peab valitsema tasakaal.

vt ka Ökokunst Eesti moodi. 

Ökoloogilise kunsti viljelejad soovivad oma teostega juhtida tähelepanu ökoloogilise tasakaalu ja loodushoiu olulisusele, kõikide eluvormide vajalikkusele ja eluõigusele, inimese jätkusuutlikule kooseksisteerimise vajadusele loodusega. Nad osundavad sellele, et Maa ressursse ei tohi (üle)kasutada vastutustundetult, vaid me peame elama säästvalt, ökoloogilisi süsteeme hoidvalt ja taastavalt.

Ökoloogilise kunsti kunstnikud ja nende teosed  kutsuvad meid üles käituma sotsiaalselt vastutustundeliselt. Nad soovivad oma teostega mõjutada poliitikat, kultuuri, majandussüsteemi, eetikat ja esteetikat, sest läbi nende mõjutavad inimesed omakorda meie ökosüsteemide olukorda.

Ökoloogiliste kunstnike hulka võivad kuuluda kunstnikud, teadlased, filosoofid, loodusaktivistid, õpetajad jt, kes teevad koostööd kogukondadega looduskeskkonna hoidmisel, taastamisel ja avaliku teadlikkuse suurendamisel. 

Ökokunsti printsiibid:

• Keskendumine keskkonnas valitsevatele omavahelistele suhete võrgustikule -ökoloogilise süsteemi füüsilistele, bioloogilistele, kultuurilistele, poliitilistele, ajaloolistele aspektidele
• Looduslike materjalide kasutamine ja/või keskkonnajõudude nagu tuul, vesi, päikesepaiste jms, kaasamine
• looduskeskkonna taastamine, parandamine, loodusele tagasi andmine
• Avalikkuse teavitamine keskkonnaprobleemidest, ökoloogilistest probleemidest ja muutustest
• Ökoloogiliste suhete ümbervaatamine, uute võimaluste pakkumine inimese ja looduse jätkusuutlikuks kooseksisteerimiseks, looduse tervenemiseks.

“Certainly, art historical figures like Joseph Beuys, Mel Chin, Agnes Denes, Helen and Newton Harrison, Ocean Earth, Robert Smithson, Alan Sonfist and Mierle Laderman Ukeles are known and collected, yet too few in the art world realise the role ecoventions have played in convincing local city planners, landscape architects, civil engineers, and watershed managers to rethink their practices.”

–

Ecovention – Current art to transform ecologies, Sue Spaid

Keskkonnakunstnikke leiad: Greenmuseum.org

Loodus ja loovus:

1. Mine õue – loodusesse, pane silmad kinni ja joonista seda, mida Sa tunned ja kuuled.
2. pane tähele, kuidas kogu keskkond Sind mõjutab ja õpetab ja kujundab
3. igaüks on kunstnik – usalda oma meeli, katsu, tunneta materjali ja loo midagi, mis on Sinu jaoks tähenduslik (looduslikud materjalid sh lõng )
4. pane silmad kinni ja usalda oma tunnet ja kätt – joonista vee voolamist
5. jaluta – käi looduses vaikuses (silent walk), tunneta oma käimise rütmi, hingamise rütmi, kuula looduse hääli: tuule, putukate, lindude, lehtede häält, lume krudinat jne – kui soovid, pane see kunsti vormi (joonistus, maal, kirjutis, muusikapala, magustoit vms)
6. “Keep walking and you will find yourself” – aborigeeni vanasõna
7. jaluta kaaslasega ja jaga oma lugusid tähenduslikest matkadest – kuula oma kaaslase lugu ja kui ta lubab, siis räägi see oma sõnadega teistele
8. moodusta loodusest leitud materjalidest uusi vorme, eksperimenteeri.
9. mine loodusesse ja leia üks unustatud koht. Ole seal kohapeal u 30 minutit ning kuula, kas ta räägib sulle oma lugu.  Millest ta võiks kõnelda? Küsi, kas Sa tohid selle loo teistele edasi rääkida.
10. joonista või kirjuta oma kaaslase seljale mingi pilt, kaart – pane silmad kinni ja proovi seljale “kirjutatud” kujutis paberile panna.
11. “kill your darlings” – joonista/maali pilt, keera see tagurpidi ja maali üle
12. proovi, katseta, eksi ja eksle – nihuta oma (mugavus)piire, et avastada ennast ja lasta oma loovus vabaks.
13. iga kord, kui oled jõudnud teatud tasemeni (mugavustsooni), pead oma ülesannet (või selle parameetreid) muutma, et saaksid edasi areneda

Looduse mõju meie tervisele: Soome ja Jaapani teadlaste ühine uurimisrühm on uurinud looduse mõju inimese tervisele ja tulemused on näidanud, et inimeste vaimne ja füüsiline tervis taastub ja paraneb kiiremini looduses viibides.

Andy Goldsworthy : Rivers and Tides

— Read more

Et kõik ausalt ära rääkida peab alustama sellest, mis on kaasaegne kunst.

Üks võimalus on vaadata interneti poole ja trükkida sisse sõnaühend conteporary art, ning sealt tasub kindlasti linke mööda vaadata edasi (või tagasi) ka postmodernse kunsti  ja modernse kunsti juurde.

Teine võimalus on tsiteerida Marek Tamme artiklit Postimehes (14.01.2013)  (soovitan lugeda!):

1) Kaasaegset kunsti iseloomustab uute meediumite aktiivne kaasamine – foto, video, arvuti, installatsioon, performance jt.

2) Kaasaegset kunsti iseloomustab transgressiivsus – aineliste, ideeliste, esteetiliste, eetiliste jne piiride ületamissoov.

3) Kaasaegset kunsti iseloomustab kohandav esteetika – eelnenud kunstiteoste ulatuslik tsiteerimine ja mugandamine, viited ja vihjed varasemale loomele.

4) Kaasaegset kunsti iseloomustab sotsiaalsus ja poliitilisus – orienteeritus ühiskondlikele valupunktidele, soov tekitada diskussiooni, tuua esile erinevate vaatenurkade võimalikkus.

Lisan veel kaasaegse kunsti hindamiskriteeriumid Marek Tamme artiklist:

“1. Sidusus: heas kaasaegses kunstiteoses valitseb vastavus kunstniku nägemuse, kavatsuse, käekirja ja teostuse vahel.

2. Sisukus: hea kaasaegne kunstiteos tõstatab olulisi küsimusi, suudab luua külluslikke tähendusruume, rikastada senist mõistmist ja taju.

3. Uudsus: hea kaasaegne kunstiteos esitab originaalseid sisulisi ja vormilisi lahendusi, isegi kui need on kombineeritud vanast ainesest, suudab üllatada, pakkuda uusi vaatenurki.

4. Aktuaalsus: hea kaasaegne kunstiteos suhtleb aktiivselt oma kaasajaga, tegeleb akuutsete teemadega, ei pelga olmet ega päevakajalisust.

Ma ei taha väita, et see nimekiri pretendeerib ammendavusele, ent vähemalt võiks ta luua aluse, mille pinnalt arutleda konkreetse kaasaegse kunstiteose väärtuse üle, vältides sealjuures takerdumist klassikalise või modernistliku kunstirežiimi tõekspidamistesse, nagu ka apelleerimist kunstimaailmas dominantsele seisukohale.”

…

“Kuid ennekõike on kaasaegse kunsti ja publiku suhted kinni hariduses, nii laiemalt visuaalse kirjaoskuse levikus kui ka kitsamalt kaasaegse kunsti õpetamises.”

…

“Ma ei usu sealjuures, et kaasaegse kunstiga oleks võimalik püsiv kontakt luua üksnes avatud meelte ja puhta lehena näitustel käies, nagu näib uskuvat Anders Härm (PM 31.10.12). Pigem jagan Juri Lotmani vana õpetust, et kultuurikeeli tuleb õppida sama hoolega nagu võõrkeeli[xi], kusjuures kaasaegse kunsti keel ei ole kindlasti kõige lihtsamate killast. Aga selle õppimine tasub vaeva!”

Kaasaegset kunsti puudutavate arutelude kohta võid lugeda veel Marek Tamm: Kaasaegse kunsti paradoksid (Postimees, 23.09.2012); Margit Sutrop: Mis on kunst? Institutsionaalse esteetika kimbatus.  Akadeemia, 8. 1998 (Akadeemiad on leitavad internetist) jm.

Vt. õpikust (J. Kangilaski “Kunstikultuuri ajalugu. Postimpressionismist uue meediani) ptk. 27 lk 182. Antivormiline kunst, maakunst, kontseptualism, kehakunst.

Nüüd liigun edasi ühe kaasaegse kunsti liigi juurde, mida inglise keeleruumis võib nimetada environmental art, land art, ecological art, etc.

Maakunst – (Robert Smithsoni termin (vt Spiraalne muul, kruus, soolakristallid, 1970) teos, mis on tehtud looduses, looduslikest materjalidest – muld, kivid, oksad, lehed, vesi jne. Asuvad sageli tsivilisatsioonist eraldatud paikades, laiemale publikule nähtavad videote või fotode abil.

Tekkis (uuesti, sest vanimad kunstiteosed, mis maailmas eksisteerivad, on samuti nö maakunsti taiesed – Altamira koopamaalid, Ubirri kaljujoonistused, Lascaux koopamaalid, Nazca jooned, ) 1960-ndatel Ameerikas protestina kunsti kommertsialiseerumise vastu. Maakunsti teosed hülgasid muuseumid ja galeriid kui kunsti esitamise paigad ja liikusid loodusesse, kus loodi monumentaalseid teoseid, mis olid väljaspool institutsionaliseeritud kunstimaailma haardeulatust. Teosed olid looduses, tehtud loodusest,  sageli inspireeritud minimalismist ja kontseptualismist, aga ka De Stijl´ist, kubismist, Joseph Beuysi töödest jm.

Sageli oli tegemist nö kohaspetsiifiliste keskkondlike skulptuuridega.

vt nt Walter de Maria, The Lightning Field (Äikeseväli), 1977.

Christo ja Jeanne-Claude sissepakitud objektid (nende koduleht). 

Tutvu ka  Hamish Fulton, Ansel Adams (fotograaf) töödega.

Lisaks kunstisisestele põhjustele on maakunsti (uuesti)tekke üheks põhjuseks kasvav ökoloogiline teadlikkus ja mure meie looduskeskkonna pärast.

Nüüd on põhjust rääkida (loodus)keskkonnakunstist, mis on edasi arenenud maakunstist kui lihtsalt huvitavast fenomenist rohkem sotsiaalse ja poliitilise suunitlusega teostele. Peatähelepanu on suunatud just inimese ja looduse suhetele, looduskeskkonna haavatavusele, üleekspluateerimisele, inimese ja looduse võõrandumisest tekkivatele probleemidele.

Mis need probleemid võiks olla ja kas olete ise neid kogenud, nende üle mõelnud?

Mõned Eesti kunstnikud, kes on tegelenud maakunstiga:

Jüri Okas, Tiiu Kirsipuu

Kuula Peeter Laurits. Postmodernne maakunst

— Read more